Loodusravi täiendab sünteetilisi ravimeid

29.06.2004 Virumaa Teataja

Sageli räägitakse, et looduses on kõige vastu abi ja rohtu iga häda korral. Paraku see nii ei ole. On haigusi, mille puhul saab taimedest abi, kuid on ka haigusi, kus tuleb kasutada ainult tugevaid sünteetilisi ravimeid, näiteks nakkushaiguste, ägeda kuluga südamehaiguste, inimesele eluohtlike seisundite korral. Ravimtaimedel on kõigepealt abistav ja täiendav tähtsus. Sünteetilisi ravimeid kasutades taimed täiendavad ja tõhustavad toimet. Teine moment on see, et ravimtaimed sobivad krooniliste, pikaaegsete haiguste korral. Nad on suhteliselt ohutud ega avalda tavaliselt nii palju kõrvaltoimeid, kui teeksid pika aja jooksul sünteetilised ravimid. Nii ravimtaimedel kui ka sünteetilistel preparaatidel on oma aeg ja koht.

Kaaniravi kasutati Indias juba V saj eKr, apteegikaane (Hirudo medicinalis) on kasutatud ka antiikühiskonnas ja keskajal. Õitsele puhkes ravi XIX sajandi esimesel poolel. Ravi põhines arusaamal, et inimese kehas on “halb veri”, mis tuleb kehast ilmtingimata eemaldada. Selleks kasutatigi apteegikaane, et nad halba verd ära imeksid. 1830. aastal kasutati Londoni haiglates umbes 7 miljonit apteegikaani aastas. Kõige kaanisõbralikumaks peetud Prantsusmaal valati kaanide abil verd rohkem kui kõigis Napoleoni sõdades kokku. Prantsuse haiglates pandi kõigepealt inimesele 20-30 kaani, siis hakati alles vaatama, mis haigus olla võiks.

Nüüdisaegne meditsiin vaatab kaanidele teise pilguga. Kaaniravi ohtlik ei ole, kui seda tehakse mõistlikkuse piires. Ainus oht on see, kui kaane pannakse liiga palju või liiga sageli ja inimene kaotab liiga palju verd. Mõõdukas verekaotus on küll kasulik nagu ka doonorlus – organism toodab uut verd juurde. Kaanil on lisaks vere eemaldamisest tulenevale kasule veel kolm toimet. Kaani süljes on hirudiin, millel on omadus takistada vere hüübimist. Seesama toime on meditsiinis väga vajalik, näiteks pärast operatsiooni võivad tekkida veresoontes verehüübed.

Teiseks produtseerib kaan süljes aineid, mis mõjuvad valuvaigistavalt. Kolmandaks on tema süljel säilitav, konserveeriv toime. Kui näiteks siirdatakse inimesele elundeid või kudesid, võtab organism selle kergemini omaks. Kaane tarvitatakse kõrgvererõhutõve, südameisheemiatõve, veenilaiendite, mitmesuguste paistetuste, hemorroidide, glaukoomi korral. Kaane saaksid kasutada kirurgid, günekoloogid, neuroloogid, silma- ja nahaarstid. Praegu minu teada apteegikaane Eestis meditsiinis ametlikult ei kasutata, viimati sai neid osta 80-ndatel aastatel Tallinnast Raeapteegist. Põhjus arvatavasti selles, et ei ole nõudlust. Kaaniravi on tunnustatud, kuid praktikas vähe kasutatud.

Ain Raal, Tartu Ülikooli farmakognoosiadotsent