Apteegikaan, kena vereimeja
Eesti Loodus nr. 05/2004
Eestis elavast 18 kaaniliigist on kõige kuulsam kahtlemata apteegikaan (Hirudo medicinalis). Kaanid on rõngussid, nagu vihmaussidki. Erinevalt mullas elavatest hõimkonnakaaslastest tekitavad need madalates seisuveekogudes inimest ründavad vereimejad paljudes vastumeelsust. Tegelikult on need loomad väga kenad ning väärivad omapärase eluviisi ja kasulikkuse tõttu kaitset.
Apteegikaani kirjeldas esimest korda Carolus Linnaeus 1758. aastal oma suurteoses Systema Naturae. Hiljem on välise morfoloogia alusel liigi sees eristatud mitu vormi. Neist tuntumad on f. officinalis, keda on eri keeltes kas kasutusviisi või leiukohtade järgi nimetatud nii ungari või krasnodari kui ka lihtsalt apteegi- ja apteekrikaaniks, ning f. medicinalis (ka f. serpentina) ehk ravikaan, ka saksa või ukraina kaan. Peale nimetatute on teada mitu lokaalset apteegikaani värvusvariatsiooni.
Meie jaoks teeb eri vormide maakeelse nimetamise segaseks asjaolu, et Eestis ja naabermaades elav loom kuulub oma välistunnuste järgi põhjapoolse levikuga f. medicinalis hulka. 1930. aastate kirjanduses on apteegikaani eesti keeles nimetatud ka verekaaniks, ilmselt germaani keelte eeskujul. Samal ajal oli juba kasutusel ka apteegikaani nimetus.
Pärastsõjaaegses eestikeelses teatme- ja õppekirjanduses on seda liiki nimetatud vaid apteegikaaniks. Loode-Saaremaal kutsutakse apteegikaani ka praegu rahvakeeles kirjuks kaaniks. Seda märgiti juba 1930. aastal [15]. Arvatavasti on sellest lähtudes hakatud apteegikaani hiljuti taas kirjukaaniks kutsuma [16, 17, 18]. Salgamata kõikide kirgaste nimede sobivust sellele loomale, jääme siiski enim kinnistunud nimetuse “apteegikaan” juurde ning soovitame seda kõikjal kasutada ametliku eestikeelse liiginimetusena.
Apteegikaanide kasutamise kohta meditsiinis on esimesed teated 5. sajandist e.m.a. Indiast. India ravitsejate Caraka ja Sushruta tuntud sanskritikeelne teos on pühendanud “Sushruta-Samhita” kaanidele terve peatüki “Kaanid: kuidas ja millal neid kasutada”, kirjeldades paljusid kaaniravi võtteid pisiasjadeni. Kaaniravi kui vahend paljude tõbede vastu oli au sees ka muistses Hiinas, Babüloonias, Kreekas ja Roomas. 17. sajandil kasutati apteegikaane inimeste ravis laialdaselt kogu Euroopas.
Erilise hoo sai kaaniteraapia sisse 19. sajandi esimesel poolel, omandades peagi äärmusliku moevoolu mõõtmed. Kaanidega ravitseti kõikvõimalikke haigusi, sageli eemaldati nendega lihtsalt nn. halba verd. Kaanidega oli võimalik verd lasta kohtadest, kuhu terariistaga ligi ei pääsenud. Ka Eestist on hulgaliselt kirjalikke allikaid, mis viitavad kaanide tarvitamisele inimeste ravis 18.–20. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel ostsid Eestis apteegikaane (sel ajal kalli hinnaga: 1.75 kr/isend) rohupoed kaaniteraapia ja Tartu ülikooli teadustöö tarbeks.
Kaanide arvukuse järsu vähenemise ja moe muutuste tõttu vähenes 20. sajandi algul ka apteegikaanide kasutus. Siiski on kaanidega ravitsemine seniajani rahvameditsiini osa mitmel paremini säilinud omakultuuriga maal, sealhulgas ka Eestis. Nüüdisajal asendavad kaaniteraapiat kolm kaanide kasutusviisi. Olulisim ja laiaulatuslikem kasutusala on farmaatsiatööstus. Apteegikaanile on saatuslikuks saanud talle enim kuulsust toonud eritis hirudiin, mida looma süljenäärmed eritavad haava sisse, et hoida verd hüübimast. Hiljuti on apteegikaani süljenäärmete eritises leitud veel teisigi bioaktiivseid ühendeid, nagu hüaluronidaas, fibrinolüütiline ensüüm, hementiin-destabilaas, kollagenaas, histamiin, mitmed lipaasid ja esteraasid, anesteetilised ning vasodilatoorsed ained jne. Kuigi biokeemilise sünteesi vallas on saavutatud edu, on siiski ka looduslikest populatsioonidest kogutud ja kasvandustest pärit apteegikaanid väga nõutav kaup farmaatsiatööstuses.
Apteegikaane kasutatakse ka plastilises kirurgias ja mikrokirurgias. Kaani süljenäärmeis sisalduvate ühendite abil hoitakse kirurgias ära veresoonte vigastustest tingitud operatsioonijärgset hüübimisohtu ning mõjutatakse soodsalt siirdatavaid kudesid ja elundeid.
Kolmas laialdane apteegikaanide kasutusala on teadus- ja õppetöö. Päriselt ei ole kadunud ka traditsiooniline kaaniteraapia. Kaane kasutatakse endiselt edukalt paljude haiguste, näiteks kõrgvererõhktõve, glaukoomi, südame isheemiatõve, tromboflebiidi, veenilaiendite ja hemorroidide raviks.
Kuigi elutingimuste suhtes väga nõudlikku apteegikaani kasvatavad tänapäeval tehisoludes paljud firmad Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Ukrainas, USA-s jm., ei ole see veel kahjuks täiel määral asendanud loomade kogumist loodusest. Praegusajal on suurimad looduslikest populatsioonidest kogutud apteegikaanide eksportijad Ungari, Kreeka, Balkani poolsaare riigid ja Türgi, kust eksporditakse aastas kokku ligi kümme tonni (s.o. miljoneid isendeid) apteegikaane.
Apteegikaan on enamikus maades, kus teda tänapäeval veel leidub, looduskaitse all. Teda kaitstakse mitme rahvusvahelise konventsiooni ja punase raamatu abil. Eestis kuulub apteegikaan kaitstavate liikide II kategooriasse: teda on keelatud püüda, häirida ja koguda ning tema elupaiku kahjustada.
Tõnu Talvi